Kolasaamide muusika (EV-96)

18.10.96 Laulasmaan FU-kongressi Virossa (esitelmä 45' – C-kasetti)

Rahvalaul ja -muusika kui identiteedi kandja ja kultuurivahetuse objekt, Tallinn 1996

PROJEKTIST "KOOLA SAAMIDE MUUSIKALINE TRADITSIOON"

Põltsamaa,
Ene Viidang: 
Tromsø ülikooli juures tegutseva Tromsø muuseumi eesvöttel käivitus

1994. aastal kolmeaastane projekt "Kolasami musical tradition" Koola poolsaare saamide muusika kaardistamiseks, mille käigus on tehtud kolm ekspeditsiooni nimetatud alale. Projekt näeb ette kõigi lindistatud laulude noodistamise, analüüsi, tekstide ja juurdekuuluvate vestluste litereerimise ja tölkimise inglise keelde. Lõpptulemusena peaks valmima teaduslik väljaanne raamatu kujul ja võimaluse korral ka heliplaate talletatud materjalist. Teise etapina on kavas koolilauliku koostamine.

Projektist osavötjad on neljast riigist: Venemaa, Norra, Soome ja Eesti. Ekspeditsioonide käigus on tehtud lindistusi Üla-Tulomas, Tulomas, Jonas, Lovozeros, Laparskaja(s) ja Teriberkas. Kokku on talletatud 605 laulu koos variatsioonidega paarikümnelt lauljalt. Vanima lauliku sünniaasta on 1913, noorimal 1956. Parimad traditsiooni tundjad on 70 aastased ja vanemad.

Üle poole materjalist on lindistatud Tulomas, Üla-Tulomas ja Jonas s.t. kolta ja akkala murdealal. Repertuaaris on köige enam esindatud eepilised isiku-laulud. Seal kandis sai inimene oma laulu kosja minnes või abielludes
astudes selle sammuga täiskasvanute hulka. Tavaliselt on laulus vähemalt kaks tegelast - peigmees ja mõrsja, vahel ka peigu ootavad tüdrukud. Inimese vananedes võib laul muutuda ja täieneda kajastades mõningatel juhtudel tervet inimese elulugu, eriti aga traagilisi elujuhtumeid.

Meelsasti lauldakse venemõjulisi tantsulaule, samuti nalja- ja pilkelaule. Lindile jäid veel laulud kolhoosielust, ajaloolised mälestused tuud(l?)idest ja purjelaevadest. Põhjapõder on truu kaaslane nii elus kui laulus.
Tekstid on rikkad võrdlustest ja metafooridest.

Kildini murdealal (Lovozero, Laparskaja, Teriberka), mis on praegu elujõulisim, laienes laulude temaatika. Juurde tulid sõidu-, muinasjutu-, hällilaulud (vastupidiselt levinud arvamusele, et lapikeelseid hällilaule Koolas
pole), mõrsjaitkud, laulud tundrast, merest, Lovozero külast, lõunatuulest. Ei kuulnud aga pilkelaule ja hukkamõistmisi mõne lauliku eksimisest eetiliste normide vastu. Lauldakse oma elust, mis lääne pool ei kuulu hea tooni juurde. Isikulaulud ei ole tingimata seotud abiellumisega.

Kui vanemates lauludes lauldakse konkreetsest inimesest, objektist või sündmusest. Siis uuemaks ilminguks on väljamõeldud ainestikul kujutluspiltlaul, mille muusikaliseks aluseks on vanad teemad. Noorim esineja ja meie lindistuste ainus mees V. Kuzmin aga improviseeris atonaalseid muusikalis- pantomiimilisi pildikesi, kasutades luvijtele omaseid väljendus-vahendeid.

Kui Vize mainib 1910. a. ekspeditsiooni aruannetes surnuitke ja tänulaule õnnestunud jahilkäigu korral Senkivitch-Gudkova 1959. a. aga laule mets-loomadest, -lindudest ja shamanistikke laule, siis neid meil ei õnnestunud kuulda. Surnuitkudest küll räägiti. Tundub ka, et shamanistlikud meloodiad ei
ole päris kadunud, nad on vaid minetanud esialgse tähenduse, range esitlusviisi ja saanud uue sisu. Vahel kerkib laulja alateadvusest ootamatuid laule ja sõnu, mille tähendust ta enam isegi ei tea.

Muusikaliselt erinevad poolsaare lääne ja keskosa väga tugevalt alustades tempovalikust, rütmikäsitlusest ja lõpetades erineva hääletekitamisega. Lääne-Koolas võib tajuda selgeid mõjutusi vene laulust, aga
ka kokkupuute-punkte karjala join ja soome runolauluga. Tulemuseks on täiesti iseseisev ja põnev laulukultuur, mis erineb isegi selle sajandi keskel Soome kolinud hõimusugulaste omast. Neid laule on võimalik ilma suuremate kadudeta allutada läänemaisele noodistamistavale (rütmipilt on küll tunduvalt mitmekesisem) vastupidiselt Lovozero ja kildeni vibraatorikkale, muutuvate helikõrgustega retsitatiivsele laulustiilile.

Turja saamide laule enam lindistada ei õnnestunud kuna 1990. aastal katkes nende laulutraditsioon koos Klavdia Matrjohhina surmaga (eestlastel õnnestus teda lindistada 1989. aastal).

Kuna projekti materjalide litereerimine, noodistamine ja analüüs on alles pooleli, saab tõelisi kokkuvõtteid teha alles mõne aja pärast.